Ajalugu
Mikael Agricola elulugu
Mikael Agricola sündis 1510. aasta paiku Pernaja Torstila külas jõukas talupoja peres. 10-aastasena saadeti andekas Mikael Viiburisse kooli. Viiburil olid Baltimaade ja Kesk-Euroopaga tugevad sidemed ning seetõttu mõjutas ka Agricolat tolle ajastu juhtiv maailmavaade ? humanism. Humanismi keskne idee oli tagasipöördumine Euroopa kultuuri juurte juurde ? Antiik-Kreeka ja Rooma keele ja kirjanduse juurde. Humanism sillutas osaliselt teed ka usupuhastusele. Martin Lutherile (1483-1546) tähendas humanism eelkõige piiblihumanismi ehk Piibli originaaltekstide tundmaõppimist.
18-aastaselt läks Agricola Viiburist Turgu kui Viiburi kooli rektor Johannes Erasmusepoeg, kes suundus piiskopi alluvusse tööle, ta kaas võttis. Agricolast sai piiskopi sekretär ja aasta hiljem kantsler. Agricola pühitseti preestriks Turus ja on võimalik, et ta kuulas Lutheri õpilaseks olnud Pietari Särkilahde jutlusi.
Aastal 1536 saadeti Agricola õppima Saksamaale, Wittenbergi ülikooli, kus usupuhastus oli juba alanud. Nii Martin Luther kui ka Filip Melanchthon töötasid Wittenbergis professoritena.
Pärast magistrikraadi saamist pöördus Agricola tagasi Soome, kus ta nimetati Turu toomkapiitli liikmeks ja piiskopkonna kõrgeima õppeasutuse, Turu katedraalkooli, rektoriks. Raske rektoriameti kõrvalt tegi Agricola ka tõlketööd ja avaldas oma tõlkeid. Esimestena ilmusid 1543. aastal Abckiria ja 1544. aastal Rukouskiria Bibliasta. Agricola läks kuningas Gustav Vasaga (1523-1560) vastuollu, kuna viimane nõudis andekate noorte astumist kuninga kantselei ja maksuameti teenistusse. Selle tagajärjel pidi Agricola 1548. aastal rektoriametist loobuma. Samal aastal ilmus trükist Agricola suurtöö ? soomekeelne Uus Testament. Agricola jätkas tõlkimist, sest tema eesmärgiks oli kogu piibli soome keelde tõlkimine.
1550. aastal sündis Mikael Agricola ja Birgitta Olavitütre perre poeg Kristian (suri 1586), kellest sai hiljem Tallinna ja Haapsalu piiskop. Turu piiskop Martin Skytte suri 1550 ja pärast seda täitis piiskopi kohustusi Agricola, kuigi ametlikult nimetati ta piiskopiks alles neli aastat hiljem. Gustav Vasa püüdis vähendada kiriku majanduslikku, poliitilist ja vaimset mõjuvõimu ning selle kinnituseks jagas ta Turu piiskopkonna Turu ja Viiburi piiskopkondadeks. Mikael Agricola nimetati Turu piiskopkonna ordinaariuseks. Ordinaariuse ülesanded olid praktiliselt samad, mis piiskopil, aga ta ei saanud luterlikul ajal enam paavsti heakskiitu.
1555. aastal puhkes Rootsi ja Venemaa vahel sõda ning kaks aastat hiljem alustati rahuläbirääkimisi. Gustav Vasa naisevenna Sten Leijonhufvudi ja Uppsala peapiiskopi Laurentius Petri juhitud rahudelegatsiooni kuulus ka Turu piiskop Mikael Agricola. Mikael Agricola suri tagasiteel kodumaale 9. aprillil 1557 Kuolemajärve Kyrönniemel. Agricola maeti Viiburisse.
Mikael Agricola kirjalik looming
Mikael Agricola kirjaliku loomingu ja tõlketöö aluseks oli usupuhastusele omane põhimõte, et Jumala sõna pidi jõudma rahvani rahva omas keeles. See sai teoks kahel viisil. Ühelt poolt oli eesmärgiks soomekeelsete jumalateenistuste läbiviimine, milleks tuli luua soomekeelseid religioosse sisuga põhitekste. Teiselt poolt oli vaja tõlkida Piibel soome keelde ja ühtlasi õpetada rahvas seda lugema. Agricolale ei olnud soome keel siiski väärtus omaette, soomekeelsete tekstide väljaandmine oli puhtalt praktiline tegevus.
Soome rootsikeelsed kogudused kasutasid rootslase Olaus Petri tõlkeid (nt. Uus Testament 1526, Piibel 1541), kuid soome keeles ei olnud ristiusu põhitekste saadaval. Ometi olid usutunnistus, meieisapalve ja kümme käsku tõlgitud soome keelde juba keskajal ning vaimulikkond kasutas jutlustes ja õpetades soome keelt. Preestritel pidid olema põhitekstid üles kirjutatud, et neid täpselt ette kanda, kuid need varased tekstid ei ole tänapäevani säilinud.
Agricola teosed
1543 Abckiria
1544 Rucouskiria Bibliasta
1548 Se Wsi Testamenti
1549 Käsikirja
1549 Messu
1549 Meidän Herramme Jeesuksen Kristuksen piina
1551 Daavidin psalttari
1551 Veisut ja ennustukset Mooseksen laista ja profeetoista
1552 Ne profeetat (profeetat Haggai, Sakarja, Malakia)
Turu piiskopkonna poolt koostatud teoste väljaandmise programmi eesmärgiks oli Piibli ja jumalateenistuse tekstide soome keelde tõlkimine ning tasapisi rahva lugema õpetamine. Kogu Agricola kirjatöö oligi suunatud vaimulikkonnale. Esimene teos Abckiria on tegelikult aabitsakatekismus, mis sisaldab peale tähestiku ja arvude ka ristiusu algõpetuse.
Peaaegu 900-leheküljeline palveraamat (Rucouskiria Bibliasta) sisaldab peale 643 palve ka 29 laulu ning alguses kalendriosa. Kalendriosas on peale kalendri kasulikku üldinformatsiooni astroloogia, astronoomia, loodusteaduste, arstiteaduse ja teoloogia kohta.
Missaraamatus ilmneb muuhulgas luterlikul jumalateenistusel jutluse rolli tähtsustamine. Agricola huvid ei piirdunud siiski ainult uue usuvormiga, mille tõenduseks võib tuua näiteks Daavidin Psalttaris sisalduva soome muinasjumalate loetelu ja ülevaate soomlaste vanadest jumalateenistuse kommetest. Samas arvas Agricola siiski, et rahvausund on patune paganausk, mille vastu tuleb võidelda.
Uus Testament
Agricola tähtsaim kirjatöö oli kahtlemata Uue Testamendi soome keelde tõlkimine. Tõlketöö eeskujudeks olid humanismi juhtfiguur Erasmus Rotterdamist ja usupuhastuse isa Martin Luther, kelle piiblitõlkeid ta abimaterjalidena kasutas. Agricola on oma tõlkes tuginenud nii Martin Lutheri saksakeelsele tõlkele (UT 1521, Piibel 1534), rootsikeelsele Uuele Testamendile (1526) ja Piiblile (1541), Erasmuse uuele ladinakeelsele tõlkele kui ka Erasmuse poolt välja antud kreekakeelsele algtekstile (1516). Neid erinevaid allikaid on kasutatud kõrvuti ja peaaegu võrdsel määral. Agricola alustas tõlketööd juba Turu piiskopi alluvuses ja jätkas seda õpingukaaslastega Wittenbergis ning hiljem taas Turus. Ta palus kuningalt tõlketööks kaks korda rahalist toetust, kuid tulemuseta. Ka trükkimisluba tuli oodata viis aastat. 1548. aastal ilmus lõpuks rohkete illustratsioonidega 718-leheküljeline soomekeelne Uus Testament. Peale tõlketeksti on raamatus ka kaks eessõna, millest viimases räägitakse ristiusu tulekust Soome ning kirjeldatakse Soome maakondi, hõime ja murdeid. Teoses on sissejuhatused Uue Testamendi raamatutele ja üle viiesaja seletuse, millest enamik on tõlked.
Agricola ambitsioonikaks eesmärgiks oli kogu Piibli tõlkimine, kuid rahalistel põhjustel see ei õnnestunud. Gustav Vasa kirikupoliitika tõttu läksid kiriku varad ja maksutulud kuningale, mistõttu piiskopkonnal ei olnud majanduslikult enam võimalik kirjandust välja anda. Kuningalt ei saadud mingisugust toetust. Vanast Testamendist jõudis Agricola tõlkida vähem kui neljandiku. Ühtekokku koosneb tema kirjanduslik looming ligikaudu 2400 leheküljest.
Soome ajaloo suurkuju
Mikael Agricola oli mitmekülgne humanist, õppinud teoloog ja andekas keelemees. Peake teoloogia oli ta tutvunud nii loodus-, õigus- kui ka arstiteadusega ja tema raamatukogus oli teoseid mh. põllumajandusest ja filosoofiast ning ladinakeelsed Aristotelese kogutud teosed. Peale kodumaiste keelte, soome ja rootsi keele, valdas Agricola ladina, saksa, kreeka ja heebrea keelt.
Agricola on märkimisväärselt mõjutanud Soome haridust ja ühiskonda, kuid tema kui suurkuju teeneid hakati tunnustama alles koos rahvusromantika tulekuga 19. sajandil. Algul köitis tähelepanu tema töö usupuhastajana ja Soome kirikuelu reformaatorina. Hiljem hakati lugu pidama ka tema ainulaadsest tööst soomekeelse kirjanduse loojana. Agricola kolmas, veel üsna vähetuntud roll, on rahuvahendaja ja diplomaadi roll.
Soome rahvuslik identiteet on oluliselt välja kujunenud luterliku kiriku, rahvakeelse kirjanduse ja rahvahariduse põhjal. Mikael Agricola panus nende alade arengus on olnud tähelepanuväärne. Agricola ajal tehtud töö mõjutab endiselt nii soome keelt, soome kirjandust, kui ka Soome kirikuelu ja ühiskonda.
Rahumeelne reformaator
Rootsi-Soomes edenes usupuhastus peamiselt kuningas Gustav Vasa soovide järgi. Kuningas tahtis nõrgendada kiriku võimu ning selleks sobis usupuhastus suurepäraselt. Gustav Vasa katkestas sidemed paavstiga, vähendas piiskoppide võimu ja tagandas kiriku varad ja sissetulekud riigile. Ametlikult algas usupuhastus Västeråsi riigipäeval 1527 a., kui teatati, et õiget Jumala sõna oli vaja kuulutada kõikjal kuningriigis.
Soomes jäi usupuhastuse läbiviimine suurel määral Mikael Agricola õlgadele. Soomlastel ei olnud vajadust Rooma kiriku vastu üles astuda ning Agricola ei olnud ka esimene luteri usu levitaja Soomes. Nii sai tema ülesandeks uue ülesehitamine, mitte vana mahalammutamine.
Reformaatorina oli Agricola üsna salliv. Ta respekteeris katoliiklikku traditsiooni ja säilitas kõik selle, mis ei läinud otseselt luterliku mõttemaailmaga vastuollu. Agricola Palveraamat on selle kohta hea näide. Palveraamatu põhiallikaks oli keskaegse missaraamau Missale Aboense katoliiklik jumalateenistus, mille ta sobitas luterlikku vormi. Rootsi reformaator Olaus Petri jättis keskaegsest traditsioonist kasutusele vaid palved seitsme magaja päevaks, samas kui Agricola säilitas koguni 45 palvet. Agricola eemaldas palvetest siiski kõik viited pühakute teenetele ning pööras rohkem tähelepanu pühakute usule ja õpetusele.
Lutheri järgi oli Piibel ristiusu kõrgeim seadus. Usupuhastuse keskseks eesmärgiks oli võimaldada kõigil tutvuda jumalasõnaga oma emakeeles. Selle jaoks oli vaja trükkida Piibel rahva keeles ja õpetada rahvas lugema. Piibli tõlkimine ja sellega seonduva soomekeelse algkirjanduse loomine oligi Agricola põhitöö.
Soome kirjakeele isa
Tõlkides Piiblit ja jumalateenistuste tekste soome keelde tuli Agricolal ühtlasi luua soome kirjakeel. Tol ajal ei olnud veel soome keele kirjutamise norme välja kujunenud ning soomekeelset kirjandust ei olnud trükist ilmunud. Kõnekeelena kasutatavate murrete sõnavara erines üksteisest, kuid kuna Agricola tõlgitav Uus Testament oli suunatud kogu rahvale, pidi see olem kõigile arusaadav. Agricola loodud kirjakeel põhineb enamasti soome edelamurretel, kuid mõningaid mõjutusi ja sõnu on ka teistest murretest. Ka mõned muud keeled, mida ta oskas ? rootsi, saksa, ladina ? mõjutasid uut soome kirjakeelt.
Erinevate valikuvõimaluste hulgast pidi Agricola valima parasjagu sobivaima sõna ja selliste mõistete jaoks, mida seni ei oldud soome keeles veel kirjeldatud, pidi ta looma ise uued sõnad. Agricola mõtles välja sadu uudissõnu (nt. hallitus ? valitsus, esikuva ? eeskuju, käsikirjoitus ? käsikiri) ja võttis kasutusele arvukalt tõlkelaene (nt. enkeli ? ingel, historia ? ajalugu, palmu ? palm). Tänu Agricolale oli soome keeles juba varakult olemas kasutuskõlblik religioosne sõnavara.
Mikael Agricola ei teinud oma tõlketöid sugugi üksinda, vaid teda abistasid õpingukaaslased ja viimaste tööde juures oli tal abiks koguni oma töörühm. Siiski tegi Agricola suurima töö ise ja kandis põhivastutust. Seepärast on loomulik, et Agricolat peetakse soome kirjakeele loojaks.
Kuid mis oli Agricola emakeel? Soome keele uurijad on rõhutanud tema ideaalset soome keele valdamist ja on pidanud teda soomlaseks. Ajaloolased juhivad tähelepanu sellele, et Agricola lapsepõlvemiljöö Pernajas oli puhtalt rootsikeelne. Igal juhul õppis Agricola soome keele ära hiljemalt Viiburi koolis. Põhjus, miks Agricola otsustas oma teosed soome keeles välja anda, oli praktilist laadi ? religioosset soomekeelset kirjasõna polnud lihtsalt veel olemas.
Rahuvahendaja
Mikael Agricola rolli rahuvahendajana ei tunta veel hästi. Rootsi ja Venemaa vahel 1323. aastal sõlmitud Pähkinäsaari rahu piir oli kohati ebaselge ja kumbki riik püüdis oma territooriumi laiendada. Jätkuvast ebakindlusest tulenev vägivald vallandus lõpuks laiaulatuslikeks hävitusretkedeks, eriti Karjala maakitsusele nn. Riitamaa alale (Riiumaa). Aastatel 1554-1557 sõdisid maad omavahel valduste pärast. Sõdimine lõppes pärast aktiivseid nõupidamisi rahulepinguga 25. märtsil 1557. aastal Novgorodis.
Gustav Vasa lähetatud, umbes 100 inimesest koosnevasse, rahudelegatsiooni kuulus Soome esindajana ka Turu piiskop Mikael Agricola. Aricolal ei olnud varasemat diplomaatia-alast kogemust, ka mitte häid teadmisi vene kultuurist, keelest või usust. Täpsed andmed tema rollist rahudelegatsioonis puuduvad, kuid ilmselt osales ta siiski mingil moel diplomaatiliste otsuste tegemisel. Ainuke dokument, kuhu Agricola on oma jälje jätnud, on saadikute poolt 13. märtsil tsaarile üle antud ametlik märgukiri. Agricola kohtus tsaar Ivan IV (1547 ? 1584) ametlikes raames kaks korda.
Rahuvahendaja roll jäi Mikael Agricola viimaseks ülesandeks, kuna ta suri 9. aprillil 1557. aastaö Kuolemajärve Kyrönniemel, kui delegatsioon oli tagasiteel kodumaale.
Tekst: Elina Maines
Allikmaterjalid:
Simo Heininen: Mikael Agricolan kirjallinen tuotanto. Teoksessa Kirja Suomessa. Toim. Esko Häkli. Helsingin yliopiston kirjasto 1988.
Simo Heininen: Mikael Agricola. Teoksessa Suuret suomalaiset. Toim. Jukka Relander. Otava 2004.
Jorma Keränen: Kustaa Vaasa ja uskonpuhdistuksen aika. Teoksessa Suomen historian pikkujättiläinen. Toim. Seppo Zetterberg. WSOY 1987.
Kari Tarkiainen: Mitä tiedämme vuoden 1557 rauhansopimusneuvotteluista Ruotsin ja Venäjän välillä? Teoksessa Agricola-symposiumi 20.-21.9.2004, raportti. Toim. Ossi Tuusvuori. Agricola-työryhmä 2004.